Vainupea kabelit pandi mitu korda kinni (Lääne-Virumaa Uudised)

Millal täpselt Vainupeale esimene pühakoda rajati, pole täpselt teada. 1727. aastast on teada, et jumalateenistusi peeti lageda taeva all, 14 aastat hiljem on aga mainitud juba puust kabelihoonet. Nii et millalgi nende aastate vahel ehitati see esimene kabel, mis oli üks neljast Haljala abikirikust ja kandis püha Johannese kabeli nime.

19. sajandi lõpus, kui vana puukabel oli suures osas juba lagunenud, alustas Aaspere ja Sauste mõisnik, Eestimaa rüütelkonna viimane peamees parun Eduard von Dellingshausen Vainupeale uue paekivist pühakoja ehitust. Arhitekt Rudolf von Engelhardti projektjoonis on pärit aastast 1887. Historitsistlikus laadis, kiriku mõõtu Vainupea Johannese kabelit ehitati aastatel 1888-1893.

1888. aastal rajati puukabeli lääneküljele massiivne kivist kuuetahuline torn ning aastatel 1891-1893 ehitati vana pikihoone kohale paekivist äsja rajatud torni külge kõrgete ümarkaarakende ja polügonaalse kooriosaga uus paekivist kabelihoone. Nii sai vanast puukabelist kahekordse parandustöö kaudu uus kivikabel. Stiilselt ja rikkalikult sisustatud jumalakoja pühitsemispäevaks sai jaagupipäev 1893. aastal. Jumalateenistusi hakati Vainupea kabelis pidama neli korda aastas.

Keegi kohalik töömees, kelle ehitusmeister oli töölt vallandanud, juhtis valitsuse tähelepanu pühakoja seadusega vastuolus olnud ehitusviisile. 1895. aastal käskiski Eestimaa kubermangu valitsus taotleda ehitusluba ning nõusolekut vene kiriku vaimulikult ülemuselt. Konsistoorium vaidles vastu, et tegemist on vana kiriku põhjaliku parandusega, mitte uue rajamisega. Valitsus ei tahtnud aga sääraseid argumente kuidagi kuulda võtta ning ähvardas pühakoja sulgeda. Õnneks anti kolm aastat hiljem, pärast kabeli avamist siiski nõutud ehitusluba. Seda tänu asjaolule, et naabruskonnas ei olnud ühtegi vene usu kirikut, millele Vainupea kabel võinuks konkurendiks olla.


Uues kabelis oli ligikaudu 100 istekohta, altaripilt, nelja registriga orel, kaks kroonlühtrit, Poola hõbedast armulauariistad ning purjekamudel kapten Parnaulilt Eisma külast. Altaripilt pealkirjaga „Issand, aita meid, meie läheme hukka“ kujutab merehädas Peetrust. Nii altaripilt kui ka kunagi kabelis kasutusel olnud orel pärinesid 1883. aastast ning toodi vanast kabelist üle uude.

Aastakümnete pärast ähvardas kabelit taas sulgemine. Naaberabikirikud Esku ja Vainupea said usuasjade voliniku teate oma kirikute sulgemise kohta 23. jaanuaril 1946. aastal.


Vainupea inimesed aga ei andnud niisama alla. Aasta pärast sulgemist, 1947. aasta alguses kogus Vainupea kalur Villem Lingkreim kokku 20 inimese allkirjad ja saatis Ministrite Nõukogule kirja palvega avada Vainupea kirik ligikaudu 300 ümbruskonna inimese usuliste vajaduste rahuldamiseks.

Vihula valla täitevkomitee otsustas oma koosolekul 14. märtsil 1947. aastal: „Kirikut mitte lubada avada, vaid anda kasutamiseks Jumalateenistuste pidamiseks ühekordseks kasutamiseks.“ See ühekordne kasutusõigus hävitas koguduse ja kiriku. Mõnda aega peeti seal poolsalaja jumalateenistusi edasi. Nõukogude paberites oli kabel kirjas kui peremeheta vara, hoone hakkas lagunema.

Pärast kabeli sulgemist jäi hoone aastakümneteks kasutuseta ning lõpuks ka rüüstajate meelevalda. 1980. aastate alguses olid kabeli uksed pärani lahti, teenistusi ei peetud juba ammu. Kõik, mis oli vähegi väärtuslik, varastati ära ning lõpuks viidi isegi kabeli uksed minema.


Tänu tolleaegsele muinsuskaitsetegelasele Kalju Langsepale, fotograafile ja filmimehele Peeter Toomingale ning Lääne-Viru teedevalitsuse juhatajale Valentin Transtokile kaunis kabel päästeti. Pühakoja taasavamine toimus 23. septembril 1989. aastal.

Haljala kogudusele pühakoda ei tagastatud ning see kuulub tänaseni Haljala vallavalitsuse omandisse. Alates 2014. aasta varakevadest haldab Vainupea küla selts MTÜ kabelit vara tasuta kasutamise lepingu alusel. Tänapäeval on kabelis oreli asemel digitaalne klaver ja kunagiste kroonlühtrite asemel laes Aadu Luukase kingitud lühter. Rüüstamise käigus kaotsi läinud altarimaali asemele telliti kabelisse 2011. aastal annetajate kaasabil unikaalne sakraaltaies – Anu Raua gobeläänvaip „Armuaeg“. 2012. aastal leiti aga Tallinnas Pelgulinnas ühe maja pööningult aastakümnete eest varastatud, Saksa meistri Richteri maali järgi valminud taies üles. Tallinna Jaani kogudus lasi maali restaureerida.



Originaalmaali eksponeeritakse tänapäeval Tallinna Jaani kirikus lõunapoolsel seinal. Kogukond lasi sellest teha fotokoopia ning algupärane altaripilt jõudis tagasi oma kohale. Vahepeal altarimaali asendanud gobeläänvaip toodi altariruumist väljapoole, samuti austusväärsele kohale võidu- ehk triumfikaare seinal.

Kabeli laest rippunud algne purjekamudel läks rüüstamise käigus kaduma. Nii presenteeriti 2004. aastast kabelis vana kaljasemudeli uut koopiat – kingituseks kahe pere, Markini ja Vilu, poolt. Nimetatud kaljas läks aga salapärasel kombel 2016. aasta suvel pühakojast kaduma. Külaseltsi algatusel viidi läbi korjandus ning telliti Saaremaal elavalt kaptenilt Tiit Jõelt uus purjekamudel. See paigaldati kõrgele kantslitagusele seinale.

Ka praegu toimuvad jumalateenistused Vainupea kabelis neljal korral aastas – vaiksel laupäeval, võidupühal, lõikustänupühal ja esimesel jõulupühal. Kabel on ise aga külaelu keskuseks, kus korraldatakse kontserte, näitusi ja kokkusaamisi. Ning loomulikult on see ka populaarne abiellumispaik.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Marek Vahula raamatut „Rutja, Eisma, Vainupea LOOD“ ja Vainupea külaseltsi materjale.

Allikas: Lääne-Virumaa Uudised