Vaindloo saar
Vaindloo, Eesti põhjapoolseim saar ja maanukk, on viimasetel aastatel tuntust kogunud eelkõige kohana, kus Venemaa lennukid harrastavad otselõiget läbi naabri õhuruumi. Vene sõjalaevade laskeharjutused kostusid saarele aga juba sõjaeelsel perioodil, mil kogu idapoolne arhipelaag veel Soomele kuulus. Koos Tütarsaarte ja Suursaarega 1940. aastal Soomelt sõjasaagiks võetud Ruuskari saareke (tuletorn) on Venemaa kõige läänepoolseim maanurk, arvestamata Kaliningradi enklaavi. Vaindloole (teise nimega Stenskär) paistavad need Venemaa saared, eriti Suursaar, selgemini kätte, kui Eesti rannik 30 km kaugusel.
Vaindloo saar / foto: Wikipedia
Niisiis, tegemist on tõepoolest Eestimaa äärmise nurgaga, ekstreemsega mitmeski mõttes. Mitteametlikult on siin tuule kiiruseks mõõdetud 56 m/s - see ei pruugi küll olla Soome lahe kõige tuulisem paik aga koos (tõestatult) kõige madalama aasta keskmise õhutemperatuuriga (4,6°C) on Vaindloo elamiseks üsna karm koht. Mõistagi, meri puhverdab siin keskmise suunas nii suvist palavust kui talvist külmust, mistõttu kuude õhutemperatuurid eraldivõetuna ei pruugi olla just rekordilised. Aasta kokku aga küll, ja eriti selle esimene pool, juhul kui Soome laht ümberringi pikalt jäätub.
Soome lahe jäätumise ulatust pidi 1918. aasta kevadel selgitama Eestimaa Päästekomitee liige Jüri Vilms, kes koos kaaslastega olid otsustanud üle jää Soome minna, otsimaks seal noorele riigile poliitilist tuge. Teekond hobuse ja reega, mis algas Käsmust, viis mehed piki jääpiiri (aprilli lõpupäevadel!) Vaindlooni, kus majakavaht neid eemalt märkas. See oli viimane kord, kui Vilmsi ja tema kaaslasi Eestimaa, küll vormiliselt juba sakslaste poolt okupeeritul pinnalt nähti. Vilms kadus, jää sulas, iseseisvus saavutati.
Pikemat aega ilmutasid huvi Vaindloo ja ümbruskonna mere vastu suured tegijad – Rootsi ja Venemaa – eelkõige oli neil mureks meresõidu ohutus. Teada on Vaindloo esmamainimine ühel hollandlaste koostatud merekaardil 1623, rootslaste püstitatud esmased meremärgid jäävad samasse perioodi. Põhjasõja lõpupäevil, 1721. aastal, maeti saarele kolm inglise meremeest, kelle eskaader oli saabunud rootslasi toetama ja kes mingil põhjusel sellel missioonil elu jätsid. Puust riste meremeestele püstitati ka hiljem, inglaste oma olnud igatahes alles veel 1937. aastal. Toonase piirivalve ajateenija Roman Karu eestvõttel avati 1996. aastal Vaindlool inglastele korralik mälestuskivi. Sündmusel osalesid president Lennart Meri, Briti saatkonna ja Eesti ametite esindajad.
Talvesõja käigus, 1939. aasta detsembris heitsid Soome lennukid paar pommi ka Vaindloole, vigastades seejuures tuletorni ja täites nii oma sõjalise eesmärgi – häirida Venemaa laevastiku liikumist. Eesti positsioon oli keeruline: ühelt poolt tuli soomlasi justkui noomida, teiselt poolt aga võis neile õnne soovida. Kaks aastat hiljem, 1941. aasta suvelahingute ajal pidi üks paljudest Tallinnast Leningradi põgenevatest, evakueeritud ja mobiliseeritud rahvast pungil laevadest Vaindlool peatuse tegema, misjärel saare elanikkond kasvas mõneks ajaks paari tuhande inimeseni. See on üsna võrreldav rahvastiku tihedusega tänasel Manhattani saarel New Yorkis.
Teadlikum Vaindloo uurimine algab õieti koos iseseisvuse saavutamisega. Ehkki maarahvale oli Vaindloo tekkelugu teada - saar olevat nimelt Kalevipoja mullakott, mille olevat vesi tulnud üle Kalevipoja saapasääre – alustasid loodusteadlased 1920. aastatel saare tundmaõppimisega. Esimese, ja tänini põhjalikuma ülevaate Vaindloost annab geograaf Johannes Maide, kes külastas saart 1924. aastal. Ta täpsustab nivelleerimisega saare kõrguse merepinnast (4,2 m), joonestab skitsi ja mõõdab planimeetriga saare pindala (6,7 ha), võtab kokku ilmateenistuse senised andmed õhutemperatuuri, sademete ja tuule kohta, koostab saare esimese taimkatte kaardi (puud, juurviljaaiad, niidud, paljakud) ning edastab ka tähelepanekuid saare elanike (10 inimest, tuletorni ja mereside teenistujad koos perekondadega) igapäevaste murede ja toimetuste kohta. Navigatsiooni perioodil, maist detsembrini, toimus ühendus Kundaga toona kaks korda kuus. Väljaspool seda aega võis arvestada kuni pooleaastase eraldatusega, mida ilmestavad mürisev lainetus, alaline uduvihm ja vilistav tuul: „Vaikselt, üksmeelselt istub siis terve saare rahvas soojas toas ning on täidetud ainuüksi ootusega tormi peatsest vaibumisest … neil pimedail õhtuil on saarlasil parimaks ajaviiteks raadiokontserte kuulata ning raadiogramme maailma elu-olu üle vastu võtta“. Mujal on nimetatud ka omavalmistatud keelpille ja talviseid kontserte.
Saarlastelt kuulis Maide loomulikult jutustusi Vaindlool juhtunud sündmustest, eriti õnnetustest. Nende süngete lugude tunnistajaiks olid põhjarannas veepiiril istuv laevavrakk ja puuristid kahes asukohas. Legendi järgi tähistas lõunapoolne puurist aastate siin eest surnud soomlasest kalamehe leiukohta. Sattudes koos kaaslasega triivjääl (inimtühja) Vaindloo randa, otsustas üks meestest saarele jääda. Teine võttis riski ja pääses kaheksa päevase triivimise järel jääpangal Soome tagasi. Naastes saarele sõbra järele tuli nentida, et jäi hiljaks.
Vaindlool käia on võimatu, nägemata suurt rändrahnu saare idarannikul. Oma retkel saarele mainib Maide ligi 5 m kõrgust ja 4 m laiust püramiidjat kivimürakat, täpsemaid mõõtmisi siiski teostamata. Kui Ants Laasi kümmekond aastat hiljem toob ära rahnu täpsemad mõõtmed: kõrgus - 6,8 m, ümbermõõt - 43 m, maht maapinnal – 750 m3, koostab Maide Eesti suurimate (looduskaitsealuste) rändrahnude pingerea massi (ehk mahu) alusel ning Vaindloo rändrahn paigutub seal esimeseks. Kivi kaal Maide arvestuse kohaselt oli 2531 tonni. Tänapäeval loetakse Vaindloo hiidrändrahnu (rabakivi) mahult Eesti neljandaks. Aadu Kumari täpsustatud mõõtmiste kohaselt on kivi maht 480 m3 ja ümbermõõt maapinnal 38,6 m. Vaindloo rahnu tuntusele aitas kindlasti kaasa tema nähtavus maalt ja merelt, mitmetest metsa peitunud rändrahnudest on huvilised nii hiljem teada saanud. Kivi on tõesti imposantne, ulatudes kõrgemale ka saare keskosast – see tähendab, et meremärkide-eelsel ajastul tuli kaugemale nägemiseks kivi otsa ronida. Virumaa ajakirjanik Osvald Tooming on märkinud, et kivi täidab osalt ka saare „külalisraamatu“ ülesandeid, sest sinna armastasid saarel aega teenivad madrused oma nimesid kirjutada.
Esimese teaduslikuma taimkatte kirjelduse Vaindloost annab Gustav Vilbaste, kes külastas saart ilmselt 1925. aastal. Ta nimetab siin mitmeid niidutaimi: palu-võnkvars, kõrge raikaerik, harilik kukehari, valge- ja punane aruhein, sekka ka nõmm-liivatee, rand-kikkaputk ja päideroog. Metsikult kasvavatest puudest ja põõsastest esinesid vaid pihlakas ja raagremmelgas, sissetoodutest lisandusid sirel, läätspuu, kibuvits. Vilbaste mainib karjamaalapi olemasolu, kus peeti lehma, kahte kitse ja sigasid. Koos väikese kartulipõllu ja köögiviljaaiaga pidi see kindlustama tuletorni meeskonna toidulauda.
Et väikesaared on uurijatele ahvatlevad, sai 1937. aastal teoks ka üks tolle aja suuremaid loodusteadlaste n-ö kompleksekspeditsioone. Rühm valdavalt Tartu Ülikooli (LUS-i) teadlasi osales Soome lahe saarte ekspeditsioonil, mis vältas neli nädalat ja mille käigus külastati 17 saart. Pudemeid sellest retkest on ilmunud mitme osaleja (Ants Laasi, Harald Haberman, Johannes Lepiksaar jt) artiklites.
Vaindloo asetseb ulatuslikul moreenkünnisel, mille all, umbes 60 m sügavusel, lasub graniitne aluskord. Veealune künnis algab otsaga juba Letipealt, selle sisse jäävad ka Uhtju saared ning madalikud Vaindloost kagus. Paistab, et saare rand on nii korralikult polsterdatud eri suuruses maakividega, et merel õiget ampsamisvõimalust polegi. Saare rannajoon on üsna püsiv ja saare pindala on viimase saja aasta jooksul näidatud vahemikus 6,7 – 7,4 ha. Üsna püsiv on ka kõlvikute jaotus, näiteks karjamaana/rohumaana käsitletav ala on 1951. aasta kaardil ja tänasel Põhikaardil sama: 1,9 ha.
Mõnevõrra on muutunud saare linnustik, viimasel haudelindude loendusel (2019) olid lisandunud alk, merisk, rääkspart, naerukajakas. Lindude arvukus oli üldiselt kasvanud, arvukaimad pesitsejad olid rand- ja jõgitiir ning tõmmu- ja kalakajakas. Küllap on mõnevõrra muutunud ka taimestik. Inimeste alaline kohalolek lõppes möödunud kümnendil, kui kaotati piirivalvepost. Automaatika jälgib piiri ja ilmastikku. Kuivõrd seostavad Haljala inimesed Vaindlood oma vallaga? Ilmselt samavõrra, kui Loksa rajooni inimesed 1950. aastatel. Kaugus määrab paljugi. Saare tähtsus on ometi kordi suurem kui maalapi suurusest eeldada võiks. Vaindloo on Eesti merevärav.
Väljavõte teosest "Rutja, Eisma, Vainupea ja LOOD", autoriks Andres Tõnisson