Vainupealsest olemisest ja tegemistest

2013nda aasta lõpul võtsin koos oma ettevõtliku elukaaslasega Vainupea külaseltsi asutamisega vastutuse külaelu arendamise ja kogukonna liitmise eest. Algselt suuresti pühakojas toimuva korraldamiseks kokku kutsutud inimeste ühisest panusest kasvas ajas välja tervikuna kogukonda kaasav, inspireeriv ja väga tegus liikumine. Välja teenitud usaldusega anti mulle pool aastat tagasi üle uhkusega kanda ka külavanema roll. Oleme julgelt kohapeal ühiselt asju ette võtnud ja rohkelt ära teinud. See ei ole jäänud märkamata. 2019. aasta lõpus sain küll president Kersti Kaljulaidi käest endale rinda vabatahtliku aumärgi, kuid see tunnustus kuulub kogu meie lahedale koos panustavale külarahvale. Kui öeldakse, et rannarahvas on kinnine või isegi põikpäine, siis olen kogenud suuresti vastupidist. Olles aus ja siiras enda ning teiste vastu, siis ollakse seda ka sinu suhtes. Ja mõnikord võtabki aega, et aru saada, mille eest kohapeal seistakse, mis on päriselt oluline ja hoidmist väärt.

Talv Vainupeal (jaanuar 2021) / foto: Kadi Ummik

Eelnevast tulenevalt on meie pere pelgupaigaks olnud linnakärast eemaldumisel viimased 9 aastat minu elukaaslase vanavanemate kodu kohe Vainupea küla keskel. Aastaringselt veedame ligi poole oma ajast just meelerahu pakkuval Vainupeal. Kahetunnised edasi-tagasi sõidud on kujunenud tavapäraseks. Nii-öelda „alt lõunast ülespoole“ tulemised alati ka peresiseselt väga oodatuks. Möödunud aasta alguses puhkenud koroonapandeemia andis meile võimaluse varasemast veelgi rohkem end eluga maal nii füüsiliselt kui ka vaimselt siduda. Ise endale tööandjaks olles olen saanud ajakasutust vastavalt vajadusele mugavalt planeerida.

Talgupäevad, ühisüritused, kontserdid ja muud kogunemised panevad paika meie pere käimised. Mees nagu orkester, on mulle öeldud, sellel on võlude kõrval ka paraku oma valud. Ei saa salata, et vahel tuleb ette pingelisemaid perioode, kus sündmusi, koosolekuid, laual olevaid plaane ja ellu viimist vajavaid projekte on rohkem kui ära jõuab teha. Mõistmine on tihtipeale nõudnud omajagu sisekaemust ja töötamist eneseteadlikkuse suurendamise nimel. Miks olen võtnud vaevaks Vainupea külas ja pühakojas toimuvat vabatahtlikult eest vedada? See on igas mõttes suuremaks inimeseks kasvamise teekond, mis on esitanud väljakutseid nii oma oskuste ja teadmiste võtmes kui ka, mis peamine, peredünaamikale mõeldes. Kasvuruumi on selles osas veel küllaga. Kindlasti peab paika, et inimene kogeb ja seeläbi õpib kogu oma elu.

Kahe väikelapse, Joosepi (4-aastane) ja Otto (1,5-aastane) aktiivse isana saan olla tänulik, et mu järeltulev põlvkond saab üles sirguda õunapuude ja porgandipeenarde vahel, metsloomi vaadeldes ja nende jälgi tuvastades, rannaliival mängides ja merevees sulistades, mustikametsades ringi hulkudes ning juba väga noorest peast kogukondlikus tegevuses kaasa lüües. Lastele on need kõik hindamatud vahetud kogemused. Elu maal, loodusega käsikäes, on kordades mitmekülgsem ja vaheldust pakkuvam kui betoontornide rägastikus kiirustades see kunagi olla saaks. Võttes selle kõrvale veel ka turvalise ja hästi hoitud elukeskkonna, kus kogukonna liikmed teineteisega arvestavad, ei olegi rohkem midagi tahta.

Ei väsi lõpetuseks julgustamast oma toredas kogukonnas pead tõstma ning kaasteelistega häid ideid ellu viima. Hea on elada seal, kus inimesed märkavad, hoolivad ja tegutsevad. Olgem hoitud ja püsigem terved!