Mis on kirik ja milline on kiriku kombestik?

Suvel on paljude kirikute uksed avatud, kõik huvilised on lahkesti oodatud neisse sisse astuma ja osa saama nii kirikus olevatest kunstiväärtustest kui ka seal toimuvatest sündmustest. Kui rändaja ilma eelnevate teadmisteta kirikuse satub, võib ta tunda kohmetust ja ebamugavust, sest ei pruugi teada, millised on sealsed reeglid.

Eesti keeles kasutatakse sõna kirik kolmes tähenduses. Kirik on hoone, kristlik organisatsioon ehk konfessioon ja kõiki kristlasi ühendav üleilmne osaduskond. Kuigi maailmas on palju erinevaid kristlikke kirikuid, tekib neid üha juurdegi. Kõigi nende ühiseks tunnusjooneks on usk Jumalasse ja Jeesusesse Kristusesse, kes oma ristisurma ja ülestõusmise läbi on maailma lunastanud. Tänapäeval oleme võinud kogeda, kuidas kiriku 2000-aastase ajaloo jooksul eri suundadesse lahknenud kristlaste teed hakkavad taas üksteisele lähenema. Eestis on selle protsessi heaks näitajaks Eesti Kirikute Nõukogu, mis on kirikute ja koguduste liitude sõltumatu ja vabatahtlik ühendus. EKN ühendab kümmet Eesti kirikut ja koguduste liitu. Paljude Eestimaa kirikute esmase ehituse aeg kandub 12.-13. sajandisse, neid on ajaloo jooksul vastavalt vajadustele suuremaks ja ümber ehitatud.

Oluline on see, et kirik on ehitatud jumalateenistuste pidamiseks, siin on igal esemel praktiline ja sümboolne tähendus. Sõltuvalt ehitusaja ajaloolisest taustast ja konfessioonist on kirikutes mõningaid erinevusi. Kirikuhoone keskseim ja tähtsaim ese on altar, millelt jagatakse armulauda. Altar asub tavaliselt kiriku idaseinas, sest Päike kui valgus tõuseb idast. Jeesus ütleb: „Mina olen maailma valgus,“ /Jh8:12/. Altari kohal asub altarimaal (Ilumäel – „Kristus Ketsemani aias“, Käsmus – „Kristus ristil“, Eskus – „Laske lapsukesed minu juurde tulla“), mõnikord paiknevad altaril ka Kristuse Neitsi Maarja ja pühakute skulptuurid. Altarilaual on tähtsal kohal krutsifiks - s.o. rist Kristuse ristilöödud kujuga, küünlad ja Piibel ning lilled. Mõnel pool (Ilumäe kirikus) on altari kohal näha kolmnurga sisse paigutatud silma, mis tähistab Kolmainu Jumala ligiolekut, kõiketeadmist ja kõikenägemist.

Esku kabel

Sambad altaripildi kõrval on vankumatuse, kandva jõu ja väe sümbolid. Altarit ümbritseb altaripiire, millele põlvitades võtavad kirikulised vastu armulauda ja vaimuliku õnnistusi. Põlvitades altari ees ka palvetatakse ja tänatakse Jumalat tema armu eest. Ilumäe kirikus on see piire hetkel remondi jaoks eemaldatud, kuid kogudus plaanib piirde restaureerimist ja taaspaigaldamist 2014. aasta lõpuks. Kõik lahked annetused selle ettevõtmise toetuseks on oodatud!

Jutluse pidamiseks on kirikus kantsel, tavaliselt asub see altarist vasakul pool. Kantsli kohal asub rääst või varikatus, mis on sinna pandud eelkõige akustilistel eesmärkidel. Sama eesmärki teenib kantsli kõrgendatud asend. Samas on see ka viide Jeesuse mäejutlusele, mille pidamisel istus Jeesus üleval kõrgel mäel ja rääkis sealt rahvale.

Tavalisel pühapäeval on tekstiilkatted kirikus rohelist värvi. Sümbolina tähistab roheline lootust, elu, kasv, Jumala tarkust ja ligimesearmastust. Roheline on jumalalaste värv, kes haljendavad nagu õlipuu Jumala kojas /Ps 52:10/. Peale tähtsaima, pühapäevase jumalateenistuse ja muude kiriklike talituste toimuvad kirikus ka erinevad palvused (palveõhtu Taizé lauludega, oikumeeniline laulu- ja palveõhtu, hommiku-, kesk-päeva ning õhtupalvus jm), kontserdid ja ka loengud. Jumalateenistus järgib antud kiriku jumalateenistuse korda, mis oma ülesehituselt võib olla erinev. EELK kirikutes on see Kiriku laulu- ja palveraamatu lõpus või eraldi vihikuna. Luterlikus kirikus seistakse tavaliselt palve ja Jumalasõna lugemise ning armulaua jagamise ajal püsti ning laulude ajal istutakse. Kui jumalateenistuse kord on tavalisest erinev, annab koguduse õpetaja märku istumiseks või püsti tõusmiseks. Kui tervis ei luba enam pikalt püsti seista, siis võib rahulikult istuda, seda ka armulaua seadmise ajal. Issand ütleb: „Inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames“ /1 Sm 16:7/ Jumalateenistusel seisab vaimulik näoga altari poole ja seljaga koguduse poole siis, kui ta pöördub palvetades Jumala poole.

Kui kiriku uks on avatud, siis tähendab see, et igaüks võib sellest uksest sisse astuda. Selleks ei pea olema selle koguduse liige, julgelt saab vaadata, mida seal tehakse ja räägitakse. Jumalateenistuse ajal kirikusse astudes ei ole sobiv mööda kirikut jalutada ega valjusti rääkida. Kirikust on sel juhul sobiv lahkuda laulu ajal, et kogudust mitte häirida. Ka mobiiltelefon tuleks välja lülitada ning pildistamiseks võiks luba küsida koguduse esindajalt. Kirikus ei kanna mehed mütsi. Vanast ajast on teada tava, et keegi ei tohtinud viibida kuninga juuresolekul kübara või mütsiga. Nii teeme ka meie austusest taevase kuninga vastu.

Kirikus on korjanduskarp või palveküünalde lauake annetuste kogumiseks. Kogudusel on palju väljaminekuid, et hoida pühakoda korras. Riikliku toetust saavad kogudused läbi Pühakodade programmi vaid hoonete remondiks- restaureerimiseks. Kui on võimalik, siis toetage oma annetusega kogudust. „Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.“ /2Kr 9:7/. Kirikukontserte korraldatakse nii piletitega kui ka korjandustega, millest saadud raha jääb tavaliselt kogudusele oma töö korraldamiseks. Sellistel puhkudel esinevad interpreedid vabatahtlikus korras tasuta või on sõlmitud lepingud erinevate rahastajatega.

Igal kirikul on oma põnev ajalugu, huvitavad ja hinnalised kunstiväärtused ning lood kirikut teeninud vaimulikest ja teistest töötegijatest. Seetõttu tasub kirikusse tulles varuda aega, et nii kirikuhoone kui ka ajaloo- ja kunstiväärtused saaksid oma lugu jutustada ja külastajatele hingerahu tuua.