Jaanus Nuutre / foto: Merikene Annuk

Rollis üles astumas oli veel varakevadel kavas Jaanus Nuutret siinsele vaatajaskonnale näidata juba mai lõpus Udriku mõisas Piibe teatri lavastuses “Varjud”.

Eestimaa on küll väike, kuid ometi on siin palju niinimetatud rahvakilde. Kust teie pärit olete?
Tallinnast. Ma olen põline tallinlane, kuid oma lapsepõlvesuved veetnud Lääne-Virumaal Vainupeal. Vanaisa, fotokunstnik, operaator ja režissöör Peeter Tooming, ostis 1980. aastate algul sinna maja, millest sai hiljem perekonna suvila. Seal ma lapsepõlves üles kasvasin. Aga koolis käisin Tallinnas Koplis. Seega Kopli poiss.

Vainupea on väga kaunis küla Eesti põhjarannikul. Ega te sealsetes männimetsades üksi pidanud suvesid veetma? Kas teil oli seal ka sõpru või on sõbrad peamiselt ikkagi Tallinnast?
Oh ei. Meil oli seal vägev kamp. Ikka väga palju inimesi. Praegu on jäänud väheks. Näiteks oli meil ühe küla peale kolm Jaanust. Mina olin Väike-Jaanus, siis oli Suur-Jaanus ja kolmandat hüüti Lokiks, kuna tal olid lokkis juuksed. Õhtuti toimusid vägevad jalgpallilahingud. Tol ajal oli seal hästi palju rahvast, poisse ja tüdrukuid. Aga sõbrad eluks ajaks on jah Koplist.

Kas teil on seoses Vainupeaga ka tänaseni alles mingeid traditsioone, millest kinni hoiate, või üritusi, kus kindlasti alati osalete?

Oo jaa. 2006. aastal, kui sain 16-aastaseks, tegin endale nii-öelda tatikaload. Selle peale ostis paps mulle minu esimese auto – Volkswagen Golf. Ei tea, kas tohib seda öelda, aga hakkasin kohe ka üksi ringi sõitma. Ühel suvepäeval sõitsime sõpradega Vainupeale, et teha sauna, veidi maatöid ja juua õlut. Kõige noorem sõber oli 14-aastane ja mina kõige vanem – 16-aastane. 
Ära naera, sõitsime neljakesi põhimõtteliselt õlut jooma. See traditsioon on jäänud sellest ajast püsima. Juba 15 aastat sõidame sama seltskonnaga iga suvi vähemalt korra Vainupeale õlut jooma, tööd ja sauna tegema. Iga juunikuu lõpus või juuli alguses. 

Sellised traditsioonid on väga olulised. Suhtlus sõpradega ongi üldse vahest üks olulisemaid asju elus. Mis seal Vainupeal teil tänasel päeval on? 
Pikem plaan on sinna elama minna. Praegu elame abikaasaga pool aega Tallinnas ja pool aega Vainupeal, aga tahaks sinna midagi püsivamat teha. Seal on maja, mis kannatab külma, kuid talvel ei ole majas vett. Suvel saab voolikuga igale poole jagada, aga talvel seda võimalust ei ole. Kui nüüd laps ka tuleb, siis nii ei saa. Plaan on ehitada uus maja.

Kas oled maaeluks valmis? Seal pole ju sõpru-tuttavaid, kellele külla jalutada. Pole teatrit või kino. 
Aga minu töö ongi ju ringi käia ja suhelda. Ma kohtun teatritööd tehes iga päev sõprade või teiste inimestega. Siis ongi hea tulla Vainupeale ja olla kõigest eemal. Maal on ka hea last kasvatada. Kindlasti oleme selleks valmis. Oleme endale aru andnud, et töö pärast me Tallinnata hakkama ei saa. Aga Tallinn pole ju kaugel – üks tund autosõitu. Oleme endale aru andnud, et päris püsivalt saaksime sinna minna elama siiski alles vanemas eas. Seniks tahame Vainupeast teha endale koha, kus on kogu aeg ootamas soe tuba.

Kuidas teie vanaisa enda jaoks Vainupea leidis? 
Minu emapoolne suguvõsa on pärit Lääne-Virumaalt: Rakverest, Haljalast, Rägaverest. Isapoolne suguvõsa alustas Läänemaa kandist ja jõudis Tallinna.

Te olete lõpetanud lavakunstikooli ja töötate vabakutselise näitleja ja lavastajana. Millal teatripisik teid nakatas?
Teatripisik hakkas külge hiljem, kuid varem oli kultuurihuvi üldisemalt. Minu isa on töötanud kogu elu kultuurikeskustes. Ta on olnud Draamateatris helimees ja Salme teatri bussijuht, siis, kui Salme teater oli 1980. aastatel suur ja kuulus. Hiljem töötas ta pea paarkümmend aastat Salmes pealavameistrina. Lisaks Kanutiaia noortemaja, kus ta tänaseni töötab.
Eks ma käisin lapsena temaga kogu aeg kaasas ja nägin lava kõrvalt näitlejaid, tantsijaid ja lauljaid ning sealt see huvi tekkis. Siia majja, Salme kultuurikeskusesse, tulin kõigepealt lavameistriks. Isa oli pealavameister ja võttis mu noore poisina tööle, kui käisin 7. klassis. Alustasin oma iseseisvat töömeheelu. Töötasin selles majas kokku umbes kümme aastat. Tulin koolist otse siia, tegin koolitööd ja õhtul hilja koju.
Enne kui läksin lavakasse, jõudsin olla Nukuteatris ka pealavameister. Mäletan, kuidas Anne Paluver kord küsis, et miks sa ei ole proovinud lavakunstikooli astuda. See küsimus jäi mind kummitama ja ma ei tahtnud, et keegi saaks kunagi enam küsida, et miks sa ei ole proovinud. Otsustasin, et proovin ära. Proovisin ja sain sisse. Aga suurima tõuke proovimiseks andis mulle Härmo Saarm, kes oli tol aastal, kui katsetele läksin, Salme teatri kunstiline juht.

Teie vanaonu Jaan Tooming on Eestis väga tuntud teatrimees. 
Eks sealt on samuti pärit teatrihuvi. Enne kui astusin lavakooli, hoidsin ikka oma vanaonu tegemistel silma peal. Uurisin ja lugesin omal käel kirjandust. Tunnistan, et oleks väga uhke oma vanaonu käe all mängida. Paar korda on napilt läinud, aga vahest jõuab veel. Küll aga tema lavastatud “Hamletis” tegin eelmine aasta ootamatult “püstolit”. Jaani ise juures polnud, aga õppisin ühe prooviga sisse etenduse päeval ja kohe publiku ette. Ei saa salata, et ta on mulle kaude eeskujuks olnud, mis puudutab just teatrimaailma. Küll aga loodan, et suudan endast oma jälje sellesse maailma jätta. 

Kumb te siis rohkem olete – näitleja või lavastaja?
Ma olen ikka näitleja. Ma lõpetasin kooli näitlejana ja pean ennast näitlejaks. Aga elu on nii sättinud, et lavaka esimesel kursusel sain lavastamise pisiku külge. Meil oli koolitöö, kus iga näitleja pidi midagi lavastama, et näha kõrvalpilti ja saada see kogemus. Ma tegin siis katkendi Sławomir Mrożeki näidendist “Suvepäev” ja see õnnestus mul. Siis hakkasin käima paralleelselt ka lavastajate tundides, mis mulle väga meeldis. Kui olin neljandal kursusel, lavastasin Salme teatris, mis on mulle olnud kasvataja-teatriks, sama näidendi täies pikkuses ja sellega võideti see aasta harrastusteatrite festivali grand prix. Seejärel lavastasin Salmes “Esimesed suudlused”, mis samuti võitis peagi auhindu. Sellel aastal on plaanis enda loodud projektiteatri Nuutrum all teha lavastus Vainupea kabelis, peaosas Harry Kõrvits, ja Anija lugu Piibe teatris. Võimalik, et lisandub üks lavastus ka hilissügisesse. Kunagi mõtlesin, et kui ma saaksin aastas teha ühe lavastuse, siis oleksin õnnelik. Sellel aastal tuleb neid ilmselt kolm. 

Rahvas näeb teid tänavu loodetavasti näitlejana Udriku mõisas Piibe teatri lavastuses “Varjud”. Te mängite seal metsavenda, kellel tekib 1945. aasta sõjajärgsel suvel külatüdrukuga armusuhe, kuid suhet tuleb salajas hoida. Olid sellised segased ajad. Mis tundeid need teis tekitasid?
Ärevaid. Kogu see sündmus oli nii võigas. Ja kogu see elu sellel ajal, kus sa ei teadnud, kumba poolt valida, ja põgened parem metsa või siis valid poole, mis osutab valeks, ja jälle põgened metsa. See on ärev. Meie suguvõsas ei ole metsavendi olnud, küll aga oleme kogenud küüditamist. See on minu kõige aukartustäratavamaid rolle. Sa mängid konkreetset isikut ja sa ei tohi teda alt vedada. Samas ei tea ma ju lõpuni, milline ta tegelikult oli. Kõik need sündmused seal näidendis on ju tõsielulised ning see tekitab aukartust ja vastutust. 

Kuidas on üldse kutselise näitlejana praeguses Eestis elada? Näitlejaid on ju hirmus palju.
Vabakutselise näitleja suurim probleem on teadmatus ning see muudab ärevaks, kui kutsumus on sinu ainus väljund ja teist alternatiivi pole. Ma valiks kindlasti vabakutselise elu, kui ma teaksin, et mul on piisavalt tööd, kuid kindluse annab siiski kutselises teatris töötamine.

Allikas: Virumaa Teataja