Oli 2012. aasta kevad ja päike paistis, kui tartlane Mario Luik tuli esimest korda Vainupeale. Väike rannaküla oli vaikne ja lummavalt kaunis. Küla keskel ilutses Eesti kõige mereäärsem pühakoda, Vainupea kabel. Külarahvas toimetas omasoodu, oli üritusi ja koosviibimisi, kuid tegevust keegi ei juhtinud.

Vainupea kabel, mis asub Mario Luige elukaaslase vanavanemate kodu vastas, köitis tema tähelepanu esimesest hoonele heidetud pilgust / foto: Meelis Meilbaum

Aastake hiljem tekkis olukord, kus vallavalitsus plaanis seni külarahva hallata olnud kabeli tagasi enda hõlma alla võtta. “Kui kabel nüüd valla kätte tagasi läheb, jääb siin kõik seisma ...” Enam-vähem nii olid kõlanud Mario elukaaslase sõnad tol hetkel, sest täpselt niisugune plaan oli õhus. Kabel ise vajas juba ammu värskendust nii seest kui ka väljast. Sel hetkel ei teadnud Mario, et see on sissejuhatus tema elu järgmistesse peatükkidesse.

Kogu küla pilgu all

Nii loodigi Mario ja tema tragi elukaaslase eestvedamisel MTÜ Vainupea Küla Selts, mille nii-öelda vundamendiks sai vallalt tasuta rendile saadud kabeli eest hoolt kandmine. Kauge kandi mees, kelle kokkupuude Lääne-Virumaaga oli seni olnud BC Rakvere Tarvase võistkonnas Andres Sõbra käe all korvpalli mängimine, hakkas ühtäkki külaelu edendama. Ja mitte tasahilju, vaid suure hooga algusest peale, pannes nii mõnegi suuri silmi tegema.

"Kui mõni tuleb ja üritab esimesed 20 aastat külaelanikelt teresid kätte saada, siis minul on õnneks vastupidi läinud. Olen neutraalne, toimetamas innu ja õhinaga. Minuga seoses ei ole inimestel eelarvamusi. Side külaelanikega tekkis päris kiiresti. Ma ise tunnen nii ja olen selle usalduse eest väga tänulik," lausub Mario. Ega see külaelu tegevuste eestvedamine lihtne ka ole. Võib ju õhinaga igasugu projekte ette võtta ning sündmusi korraldada. Kaasa tuleb mõnikord vaid käputäis inimesi. Teatavat passiivsust võttis noor mees mõne aja möödudes kui paratamatust ja leppis sellega, andes endale aru - see, mida tema tähtsaks peab, ei pruugi alati olla oluline teistele.

Tasapisi hakkas Marioni jõudma tagasiside, et tema tegevust hinnatakse kõrgelt, peetakse vajalikuks ja talle soovitakse jõudu. “Siis sain ma aru, et inimesed jälgivad taamalt külaseltsi ja minu tegemisi. Ma justkui valideerisin enda kohta seal,” mõistis Mario, kelle käed kibelesid algusest peale kabeli korrastamisel ohjad haarata. Et kultuuriministeeriumi kaudu oli toonasele Vihula vallavalitsusele eraldatud pühakoja kõpitsemiseks poliitilist katuseraha 10 000 eurot, vedas Mario hankedokumentide koostamist ja kogu hankeprotsessi. Vastloodud selts õigustas igati enda tegevust ning kabelis teostati üle kümnete aastate oodatud remondi- ja renoveerimistööd. See oli korralik avalöök, mille tulemus oli õige pea kaugele näha. Peale seda on selts kaks korda nii palju raha kabelisse investeerinud: korrastatud on kabeli põrand, värvitud seinad ja laed, paigaldatud uksele sepistatud väravad ning välisuks välja vahetatud.

Kuigi vallavalitsuse toetus on kabeli haldamisel väga suureks abiks, on Mario olnud algusest peale seisukohal, et ainult omavalitsuselt rahastuse taotlemisele ei toetuta. Selts peab selle majandamisega ikka ise hakkama saama. Kui on võimalik abi küsida, siis seda loomulikult tehakse.

Pühakoja uksed on kõigile ideedele avatud

Abiellujate seas armastatud Vainupea kabeli trumbiks on pulmatseremooniad. Suve jooksul toimub keskmiselt 10-15 pulma. Teine nüanss, mis mängib olulist rolli, on koguduse puudumine pühakojas. Nii saab kabelis kristlike laulatuste kõrval läbi viia ka ilmalikke abielude registreerimisi.

“Midagi sobimatut Vainupea kabelis kunagi toimuma ei saa. Uksed on aga igasugustele ideedele avatud. Pulmaliste jaoks on asi lihtne – võetakse meelepärane kirikuõpetaja kaasa ja peetakse oma tseremoonia ära. Pühakoda saab selle eest sümboolse annetuse, mis viimastel aastatel on olnud 200 eurot,” võtab Mario asja kokku, lisades, et nende annetuste najal kabel suuresti ennast ära majandabki. Aga mitte ainult, sest laia silmaringi ja ärilise mõtlemisega Mariol on teisigi ideid.

Näiteks ostsid Mario ja teised seltsi aktiivsemad liikmed oma kulu ja kirjadega 150 kruusi, andes kabelile selleks laenu, ja lasid sinna küla logo peale trükkida. Meenekruusid on nüüdseks juba peaaegu kõik ära müüdud ja ka külalistele kingituseks jagatud. Tulevik võiks tuua veel kasvõi külmkapimagneti, peaasi, et külastajal oleks võimalus endale mälestuseks midagi kaasa osta.

Eelmisel aastal Eesti vabariik 100 tähistamiseks koguti kokku küla ja kabeli pilte, millest sündis audiovisuaalne ettekanne.

Projekti elluviimise käigus saadi ideeks taastada lihtsamal kujul kabeli kunagine altarivärav, mis vanadelt fotodelt vastu vaatas. “Praegu on juba kohati raske leida, mida järgmiseks kabelis ära teha. Kõik oluline on juba ette võetud. Oleme mõelnud torni valgustamisele, mis näeks väga efektne välja. Samas ei taha ka üle mõelda ja lihtsalt ilu pärast ressurssi raisata. Tulemus peab kokkuvõttes olema praktiline ja kulutused põhjendatud,” leiab Mario. Ka kiviaia renoveerimist on kaalutud. Muu kõrval peab siiski välja tooma, et kõige suuremat investeeringut nõuab kogu kabeli katuse väljavahetamine. Seda rahalaeva aga veel oodatakse …

Ah, see on see kabeliselts, võib nii mõnelegi tunduda. Ja nii Mario sõnul kohati arvataksegi, kuid ekslikult. Kabel üksi ei ole küla - külast teevad küla ikka selle inimesed. Kõigile neile on ettevõtjana tegutsev, varem profitasemel korvpalli mänginud, kuid jätkuvalt suur spordisõber, räppmuusikat teinud, luuletusi kirjutanud ja ka kunstiga tegelenud Mario püüdnud tuua kultuuri ka koju kätte. Kontakte ja tutvusi on eelnev elu selle tarvis piisavalt loonud.

Pika traditsiooniga saksofonistide suvekooli lõpukontserdi kõrvale tõi Mario näiteks jõulukontserdi, kuhu mees sai tunnustatud koorijuhi Veronika Portsmuthi oma kooriga esinema jälle puht juhuslikult.

“Nägin Veronikat ühes saates ja mõtlesin, et tema ülesastumine Vainupeal oleks äge. Kirjutasin talle ja sain jah vastuse. Seejuures aitas vist veidi kaasa asjaolu, et Vainupea ei olnud talle võõras paik,” meenutab Mario, kelle julge pealehakkamine ongi viis aastat järjest koorijuhendaja koos kooriga Vainupeale esinema toonud. Näiteks on Mario eestvedamisel kabelis esinenud ka Kait Tamra, Marilin Kongo ja Kristjan Üksküla.

Niimoodi toimetades paljastub aeg-ajalt ka mündi teine külg, mis Mariole on veidi võõras – kodudest tullakse väga vaevaliselt välja isegi neid umbes kolme-nelja aastas korraldatavat kontserti kuulama. Mario ei pelga ära kaugema kandi rahvast, kes kultuurielamustest samamoodi osa soovivad saada, kuid tema eesmärk on pakkuda elamust eelkõige külaelanikele.

Kiitval sõnal on jõud

Kuid kas niinimetatud sisse rännanud Mario tunneb ennast väikeses rannakülas ka päris omana? Tunneb, sest ta ei läinud kelleltki midagi ära võtma, pigem ikka juurde andma. Selle asemel, et oodata tänu, tänab ja kiidab ta ise.

Haljala vallavalitsus tunnustas tänavu aasta alguses Riina Uukaredat Vainupea kalmistu ja kabeli korrashoiu ning aktiivse seltsiellu panustamise eest. Omavalitsusele tunnustamiseks esitas Riina just Mario. Tunnustamist ja aitäh ütlemist peab Mario väga oluliseks. Vainupea küla kogukonnal ongi välja kujunenud tore traditsioon sügisesel talgupäeval kokku saada, süüa koos torti ning meeles pidada neid, kes sel hooajal aktiivsemalt panustasid.

Ja eeskuju tuleb Mariol endal igal juhul anda. Näiteks küla traditsioonilised talgupäevad on talle pikalt ette teada, sest kohalolek on sada protsenti kohustuslik. Siis peavad sõbrad olema mõistvad, kui Mario ei saa mõnest sündmusest samal nädalavahetusel osa võtta, ja pere toetav, kui on tarvis kuus tundi kabelitagust aeda kivihaaval välja kaevata.

Et sügis võib tuua seltsile uue eestvedaja, paneb see Mariot paratamatult küsima: kuidas edasi? Olles aga ka hiljuti loodud Karepa kandikogu liige ja aseesimees, mõtleb ta ette pikka perspektiivi hinnates. Plaanis on sõnastada Vainupea küla hea tava, mida iga külla saabunu saaks infotahvlilt ja ka küla kodulehelt lugeda.

Mario meelest võiksid kombelised õpetussõnad kõlada humoorikalt, samas maitsekalt ja näiteks stiilis: külalised, ja uued naabrid võtame vastu lahkelt, ütleme neil tere ja kutsume külla, loodust ja merd hoiame ning prügi käib ikka ja ainult prügikasti.

“Uuesalu külas nägin sääraselt sõnastatud väärtuste kokkulepet ja mulle see väga meeldis,” märgib Mario, kes näeb vajadust seista selle eest, et Vainupea loodus ja arhitektuuri praegusel kujul säiliks.

Autor: Kristi Ehrlich
Viide: Virumaa Teataja