Marek Vahula küsimustele vastas Vainupea külavanem Mario Luik

Milline on Teie ajalooline seos külaga? Millal ning millistel asjaoludel see pihta hakkas?

Aastakümnete taha ulatuv perekondlik või muud moodi otsene seos minul Vainupea külaga puudub. Tervikuna Lääne-Virumaale ning konkreetselt Vainupeale tõi mind minu elukaaslane Kadi, kellega kohtusin 2011. aastal. Tema juured on läbi vanavanemate sügavalt kohapealse elu ja oluga seotud. Viimased kümme aastat oleme varasemalt kahekesi, kuid nüüd juba koos kolme lapsega elanud igapäevast elu vastavalt vajadusele ning võimalustele nii meie kodulinnas Tartus kui ka Vainupeal, küla keskel asuvas Vanakõrtsi talus. Meie pere jaoks on kahetunnised autosõidud põhjarannikule, vahepeatusega Rakveres, muutunud harjumuspäraseks. Enne Vainupeale jõudmist oli kogu Lääne-Virumaa minu jaoks suuresti tundmatu. Mängisin küll toonases Rakvere Tarvas meistriliiga tasemel korvpalli, kuid see ettevõtmine piirdus ülikooliõpingute ajal üksnes igapäevase Tartu ja Rakvere vahet sõitmisega. Ümbruskonnaga tutvumiseks ei olnud otsest vajadust ega tegelikult ka aega.

Oma tugevate seoste loomist Vainupea küla ja kogu piirkonnaga alustasin 2013. aasta sügisel, kui suuresti minu elukaaslase eestvedamisel sai asutatud Vainupea küla selts MTÜ. Kogukonda ühendavast seltsingust oli tolleks hetkeks räägitud juba aastaid. Aktiivsemad tõi lõpuks kokku soov võtta vastutus küla keskel asuva Eesti kõige mereäärsema pühakoja Vainupea kabeli, mis on tänaseni meie külaseltsi kohtumispaigaks, edasise käekäigu eest. Kas ma olin varem külaseltsi asutanud, olnud mõnes aktiivne liige või muul moel omanud asjast kogemust? Käsi südamel, tuli hakata ise otsast peale ratast leiutama, valida suund ja samm-sammult edasi liikudes usaldus välja teenida. Külarahva jaoks olin n-ö mees metsast, keegi noor 27-aastane poiss, kes tuli ja hakkas äkki ühe ajaloolise rannaküla eestvedajaks. Lisaks ei elanud ma siis ega ela ma veel ka täna igapäevaselt kohapeal … ja puudub mul ka külla sissekirjutus. Kõige tipuks oli tol hetkel toimunud küla sees ka inimestevaheline tugev vastandumine. Võtsin ennast antud olukorras kui puhast lehte. Mind innustas võimalus midagi päriselt olulist ära teha, saades seejuures uusi oskusi, kogemusi ja tutvusi. Ei ole ma seejuures jätkuvalt suur esineja tüüp – kui on vaja, siis tuleb lihtsalt teiste ette seista ja sõna võtta.

Kui seltsi vanker veerema hakkas, siis saime koos ikka vägeva hoo sisse küll. Algselt suuresti pühakojas toimuva korraldamiseks kokku kutsutud inimeste ühisest panusest kasvas ajas välja tervikuna kogukonda kaasav, inspireeriv ja väga tegus liikumine. Välja teenitud usaldusega anti mulle 2020. aastal uhkusega kanda ka külavanema roll. Mingis võtmes sai loodud vajalik pretsedent. Kui sisserändajates nähakse enamasti just vastast, mitte koostööpartnerit ja veel vähem usaldusisikut, siis ehk aitas minu tulemine ja olemine Vainupea küla näitel säärast suhtumist kusagil mujal minetada. Näiteks kui 2019. aasta lõpus sain president Kersti Kaljulaidi käest endale rinda vabatahtliku aumärgi, siis see tunnustus kuulub kogu meie lahedale koos panustavale külarahvale. Sama kehtib ka 2022. aasta alguses Haljala Vallavalitsuse poolt aktiivse kogukonna eestvedamise eest antud tunnustuse kohta.

Kui öeldakse, et rannarahvas on kinnine või isegi põikpäine, siis olen kogenud suuresti vastupidist. Olles aus ja siiras enda ning teiste vastu, ollakse seda ka sinu suhtes. Ja mõnikord võtabki aega, et aru saada, mille eest kohapeal seistakse, mis on päriselt oluline ja hoidmist väärt. Pean siinkohal vajalikuks märkida, et ega kõigile ei saagi meeldida ning selle poole pürgimine on vaid enda energia raiskamine. Igasugune eestvedamine toob paratamatult teele neid inimesi, kellega arvamused, ootused ja mõtted ei pruugi mitte kuidagi ja kunagi ühtida.

Milline on Teie kui külavanema argipäev ehk igapäevane tegevus kogukonna eestvedajana?

Vainupea elu ja oluga seotud mõtted ning tegemised käivad minuga igal pool ja igal ajal kaasas. See ei tähenda loomulikult seda, et 24/7 käib pidev intensiivne kogukonna eestvedamine, vallavalitsusega koostöö edendamine ja kitsaskohtadele tähelepanu juhtimine, inimestele ülesannete jagamine või siis ise kohapeal olles asjade ajamine. Kõik suuremad toimetused on läbi mõeldud ja pikalt ette teada. Minu jaoks on aastate jooksul välja kujunenud teatud mõttes kondikava, millest lähtuvalt saan iga uue aastanumbri sisse jäävaid ettevõtmisi varakult planeerida. Näiteks algab meie hooaeg kevadise ning lõppeb sügisese talgupäevaga. Kõik nende vahele jäävad erinevad sündmused ja kogunemised on muutunud ajas traditsioonilisteks. Minu erinevad valdkondlikud kogemused aitavad jooksvalt tekkivaid küsimusi väga operatiivselt ja ka analüütiliselt lahendada. Lai tutvusringkond on tulnud seejuures paljudel kordadel abiks. Mõnikord mõtisklen, et kuidas oleks siis külaelu vedada, kui meie pere elaks aastaringselt Vainupeal …

Olen inimestele julgelt välja öelnud, et minuga võib igal hetkel ja igal teemal ühendust võtta – kirjutada, joonistada, helistada. Eestvedaja ülesandeks on juhtida inimesi ise oma muredega toime tulema. Kui on probleem, siis saan jagada kontakte, anda nõu ja soovitusi, kuid eesmärk on anda inimesele n-ö kala asemel kätte õng. Tunnustan ja väga ootan omaalgatuslikku tegevust, mis toetab küla arengut. Samas tunnistan, et tihti on tugev tahe ise kõik ära teha … Raske on mitte aidata.

Vastavalt vajadusele tegelen kogukonnaliikmetega suhtlemisega, küla kodulehe uuendamise, uudiste kirjutamisega, infokirjade väljasaatmisega, sotsiaalmeedias info jagamisega, ürituste planeerimise ja korraldamisega, sündmuste tutvustamise tarbeks plakatite kujundamisega ning vallavalitsusega heade suhete hoidmisega. Sisuliselt teen ära kõik selle, mida on vaja küla edasiviivaks juhtimiseks. Külaseltsi juhatusega toimuvad meil aeg-ajalt olulised ja vajalikud arutelud, et erinevad teemad leiaks laiapõhjalisemat, eri vaatenurkade läbi käsitlemist. Siinkohal pean väga oluliseks välja tuua kõigi kogukonnaliikmete panust, kes on erineval moel tegemistesse kaasatud.

Kasutan järgnevalt ära võimalust tervikuna külavanemate ja kõigi eestvedajate nimel rääkida. Kui külas tegutsevad paiga arengu ja kogukonna huvide eest seisvad teotahtelised inimesed, siis minu arvates peaks laskma neil seda teha. Seda sõltumata tegutsemise n-ö ametlikust vormist: külavanem, külaselts, aktiivgrupp vms. Eks see on jällegi usalduse küsimus. Liiga palju tundub olevat näiteid, kus uued tulijad peavad õigeks vanadest olijatest üle sõita. Murekohaks on loomulikult erahuvi teenindamine, mis teinekord peidetakse suurte ideede taha, arvestamata ja austamata olemasolevat. See muudab inimesed põhjendatult kahtlustavateks, kinnisteks ja vähem koostööaltiks. Toimub vastandumine. Koostöö eeldusteks on eelkõige vastastikune lugupidamine, oskus kuulata ning kindlasti ka kahepoolne tahe kogukonna jaoks midagi ühiselt ära teha.

Külavanemaks olemist nähakse täpselt nii palju eri moodi, kui on erinevaid inimesi. Mõnikord tundub olevat tekkinud ühiskonnas õigustamatu ootus ja arusaam, et kusagil on keegi peale minu, kes on nõus vabatahtlikult täie olemisega seisma kõigi teiste heaolu tagamise eest. Siinkohal langeb vastutus aktiivsematele, kes on võtnud vaevaks oma sõna maksma panna, olla oma hinnangutes objektiivne ning tahtmistes suurt pilti arvestav. Eks nii jõuabki hea energia koos vajalike otsuste ja lahendustega ka nendeni, kelle hääl ehk nii võimsalt kuuldavale ei kerki. See kõik väärib siis aga ka väärilist tunnustamist. Sellist, mis jõuab päriselt tegusate inimesteni. Ärgem kartkem kiitust jagada seal, kus seda peab tegema.

Teadvustan selgelt külavanema kui eestvedaja rolli tähtsust ja vajadust külaelanike silmis. Külavanem on ajast aega olnud oma küla sees üles kasvanud tubli mees või naine. Tema kindlasti ei keera mingit jama kokku ja seisab omade eest kuni lõpuni välja. See tähendab eelkõige vastutuse kandmist. Inimesed vaatavad sinu poole ja ootavad, et leiad lahendusi ja viid need ka ellu. Proovin siinkohal olla teistele innukatele eeskujuks. Ka mees või naine n-ö väljast saab tulla ja olla kiiresti omaks võetud korraga kõigi kogukonnaliikmete poolt. Kogukondade eestvedajad on olenemata nimelisest staatusest ühiskonnas laiemalt väga olulised. Just need inimesed toovad kaasa vajalikke muutusi, arenguid ja diskussiooni ning nad aitavad tutvustada ja väärtustada seda, mis väärib just konkreetses kohas hoidmist ja esile tõstmist. Kas külavanema roll on ühiskonnas laiemalt autoriteetne? Minu arvates praegu veel kahjuks mitte.

Milline on Teie hinnangul Vainupea küla tänapäev seltsielu kontekstis?

Inimeste omavahelist suhtlemist toimub igati piisavalt. Tekkinud on omad suhtlusgrupid, mis baseeruvad ühistel huvidel ja sündmustel koos ning teineteisel külas käimisel. Leidub inimesi, kes soovivad rahus omaette olla, ning neid, kes löövad võimalusel kõiges kaasa. Külarahvalt kuuldu järgi tean, et varem tähistati rohkem erinevaid tähtpäevi ja riiklikke pühasid. Erinevatel põhjustel jäid ühised kogunemised aastateks soiku. Tasa ja targu oleme külaseltsi loomisest alates ühiste traditsiooniliste kogunemiste ellukutsumise suunas liikunud. Selle edukus eeldab aga inimeste rohkem kohapeal olemist, koostegemiste ja -olemiste enam ning teadlikumat väärtustamist. Väga vahvad on olnud hetked, kus nii mõnedki Vainupea põlised perekonnad või värskemad külla tulijad on lõpuks võtnud kätte ja tulnud külarahvale korraldatud peole. Tihti olen uusi nägusid ise kõnetanud ja meie tegemisi tutvustanud. Saadud positiivsed kogemused on seljatanud kartused täisväärtuslikuks kogukonnaliikmeks olemise ees ja ollakse juba ka järgmistel sündmustel varmalt kohal.

Tänapäevast seltsielu üldisemalt hinnates võiks meil ehk rohkem olla vabas vormis kokkusaamisi. Samas kogemus näitab, et nende planeerimine ja korraldamine on kohati ikka väga tänamatu töö. Kõigil meist on erinevaid kohustusi ning käimisi, seejuures paljudel osavõtmiseks perekondlikud ja muud sündmused üle Eesti. Ühiselt sobivate kuupäevade ja kellaaegade klapitamine piiratud koguses suvistele nädalavahetustele on tõsine teadus. Iseendale sündmuste korraldamise rõõmu olen saanud ka kogeda. Olles üks nende vabatahtlik korraldaja, siis ega ise ei jõuagi mujale uudistama. Meie piirkonna õnn ja õnnetus on asjaolu, et siin toimub suviti samal ajal väga palju toredaid sündmusi. Näiteks Võsul, Käsmus, Altjal või Haljalas. Tihtipeale ongi nii, et omad liiguvad kuskile mujale ning need sündmused, mida oleme lootnud külarahvale välja müüa, kõnetavad hoopiski naaberküladest või kaugemaltki külla tulijaid.

Eelnevast lähtuvalt on meil nüüd iga-aastaselt kalendris kirjas kolm suurt lõkkeäärset kogunemist: volbriöö, jaanipäev ja muinastulede öö. Need toovad ikka ja jälle külarahva kokku. Lisaks toimuvad kabelis erinevad kontserdid, millega toome kuulamiseks koju kätte nii rohkem kui ka vähem tuntud suurepäraseid artiste. Teiste kõrval näiteks Kait Tamra, Hedvig Hanson, Jaan Pehk, Jaagup Kreem ja Tõnis Mägi. Oleme läbi viinud ka õpitubasid – näiteks portselani ja kummikute maalimise õpipäev ning tutvumise eeterlike õlide imelise maailmaga. Samuti oleme korraldanud kabelis filmiõhtuid. Käesoleval aastal toimus külaplatsil kolmandat korda Vainupea kodukokkade päev. Ametlikus vormis seltsielu toimub meil külaseltsi üldkoosolekutel, kus arutame aastas vähemalt kahel korral küla heakorraga seotud teemasid ning lepime koos kokku uued ühised ettevõtmised.

Millised on külavanema rõõmud?

Vainupea küla on hea sõnaga teada ja tuntud paljudele inimestele üle terve Eesti. Kes satub siia esimest korda, see viib endaga kaasa kordumatu mälestuse rahust ja vaikusest ning kaunist loodusest ja merekohinast. Meie küla on sõpradele nii lähemalt kui ka kaugemalt ning kõigile külalistele avatud – olete alati külla oodatud! Oma väärtuste sõnastamiseks oleme koostanud „Vainupea küla hea tava“. Kogukond elab, inimesed on oma koduküla üle uhked. Aktiivselt oleme sõna võtmas teemadel, mis meie külaelu arengut ja heakorda puudutavad. Koostöö vallavalitsusega on olnud läbi aastate igati avatud ja lugupidav, kuid eks omad kitsaskohad tulevad aeg-ajalt ikka ette. Haljala vallas esimesena loodud Karepa kandikogu koosolekutel oleme jaganud oma kogemust ja kirge. Samuti selgitanud väljakutseid, millega on tulnud kogukonnaliikmete kaasamisel ja inspireerimisel tegeleda. Loodame, et meie loost on kõigil Eesti kogukondadel midagi kasulikku enda jaoks kaasa võtta.

Külavanema ja külaseltsi eestvedamisel toimuvad kõik juba eelnevalt kirjeldatud sündmused ja kogunemised. Samuti suuremate projektide teostus. Näiteks 2021. aastal saime külla valguskaabli ehk kiire interneti. Positiivne toetusotsus juurdepääsuvõrkude rajamise riikliku meetme kaudu tähendas 18-le majapidamisele Vainupeal kiire interneti tuppatoomist. Läbi küla projekteeritud ning paari kuu jooksul rajatud valguskaabli põhitrassi kaudu said lõpuks n-ö karbi tuppa aga koguni 44 majapidamist, lisaks on kaablid liitumiseks veetud ligemale 30 kinnistu piirini. Rannakülas kodukontorist töötamise võimalus ning sõltumata ilmastikuoludest töökindel kiire internetiühendus on meie külas ja piirkonnas tervikuna väga suur väärtus. Jah, jätkuprojekt ootab teostamist, et valguskaabel jõuaks veel täiendavalt ca 25 majapidamiseni. Loodame siinkohal riikliku toetusmeetme taasavanemisele – interneti maapiirkondadesse toomine on muidugi omaette teema, mis vääriks kaante vahele kokkukirjutamist.

Suurt rõõmu teeb see, et küla rõkkab taas laste kilgetest ja naerust! Kui saaksime ühel hetkel kõik väiksemad lapsed ja noored kokku tuua, siis leiame külaplatsilt mitmekümnepealise kamba. Vahepeal võimust võtnud ning elud lukku keeranud koroonapandeemia on õnneks taandunud ja lasknud lastel hakata omavahel aktiivselt suhtlema. Meeliülendav tunne on laste hoovist hoovi jooksmist või ratastega ringi vuhamist vaadata. Igapäevast kasutust leiab seejuures ka meie vägev mänguplats, kus on kiiged ja liumägi ning võimalus mängida korv- või jalgpalli. Mänguväljaku panime püsti külarahvalt kogutud panuse abil. Lähiaastatel on plaanis ka avaliku jõulinnaku püstitamine.

Vainupeal ei ole oma küla- või rahvamaja, kuid väljakujunenud lahedaks kohtumispaigaks on kabeli kõrval asuv lõkkeplats. Külarahva annetuste toel paigaldasime paar aastat tagasi lõkkeplatsi juurde uue vägeva palkmööbli – suure laua koos pinkidega ja lisaks veel kaks suurt pinki. Tulevikus on plaanis suuri pinke juurde soetada, et sündmuste ajaks jaguks rohkem istekohti ning saaksime inimestele ka muul ajal pakkuda puhkehetke võtmisel eri nurkade alt maalilist merevaadet.

Millised on külavanema mured?

Isegi kui tahaks, siis ei ole vaja kõike oma äranägemise järgi suunata, ja ega ei peagi. Liigne rapsimine võib lõpuks ereda leegiga läbi põletada ning vahel seda ka tunnen. Kahju on sellest, et vallas ei ole toimivat, kogukondasid päriselt võimestavat struktuuri, mis tooks järjepidevalt eestvedajaid kokku, innustaks ja aitaks kaasa kogemuste vahetamisele. Haljala vallas on küll loodud kandikogud ja valitud kandivanemad, kuid tegelikkuses puudub sünergia ning kohapeal pusib igaüks ise täpselt nii hästi, kui oskab. Suures plaanis ei ole ka piisavalt kohapealseid inimesi, kes tahaksid ise vastutust võtta. Õhinapõhine tegevus aga mingil hetkel paratamatult hääbub. Aastad mööduvad. Elu läheb edasi. Võib küsida, kas ja mis oleks teistmoodi, kui tublid eestvedajad ära kaoksid.

Muresid saab aga mitmeti määratleda. Praktilisest vaatest lähtudes saab välja tuua, et Vainupeal puudub ühisveevärk ja -kanalisatsioon. Külarahvas on aja jooksul enda vajadustest lähtuvalt siiski lahendusi leidnud. Seda on otseselt mõjutanud igaühe rahalised võimalused ning ka huvi kohapealsete olmeliste olude parendamisse panustada. Kui kohalikul vallavalitsusel oleks aastaid tagasi olnud kasutada piiramatu eelarve, siis oleks tsentraalne süsteem juba ammu rajatud. Praegu ei ole selleks enam nii maad kui ka vahendeid arvestades mõistlikku lahendust. Maal elamine ongi kohati luksus ning kõigi linnaliste mugavuste kaasavõtmisest ei peakski minu arvates mõtlema. Leian, et see aitab inimest maaga vahetumas ja päriselt tajutavas seoses hoida. Just nii, nagu see oli kunagi varem.

Omaette teemaks on jätkuva inspiratsiooni ning energia leidmine valitud teel edasi liikumiseks. Kohati tundub, et noorel ja hakkajal inimesel ei olegi mõistlik ega majanduslikult mõttekas vabatahtlikult eestvedaja rolli astuda. Eriti veel pere kõrvalt. Olles käinud erinevatel kogukonnaelu arendamisega seotud seminaridel, koolitustel või avalikel aruteludel, siis nähtub ka juba 30ndates eluaastates inimeste vähesus nendel kogunemistel. Paneb mõtlema oma valikute üle … Kogu panustamine toimub alati mingisuguste teiste tegevuste ja mis peamine, perega koos olemise aja arvelt.

Vainupeal toimuv paneb paika minu kui kogukonna eestvedaja elurütmi. Eks see on enda valikute tulemus. Ei saa salata, et vahel tuleb ette pingelisemaid perioode, kus sündmusi, koosolekuid, laual olevaid plaane ja elluviimist vajavaid projekte on rohkem, kui ära jõuab teha. Mõistmine on tihtipeale nõudnud omajagu sisekaemust ja töötamist eneseteadlikkuse suurendamise nimel. Miks olen võtnud vaevaks Vainupea külas ja pühakojas toimuvat vabatahtlikult eest vedada? See on igas mõttes suuremaks inimeseks kasvamise teekond, mis on esitanud väljakutseid nii oma oskuste ja teadmiste võtmes kui ka, mis peamine, peredünaamikale mõeldes. Kasvuruumi on selles osas veel küllaga. Kindlasti peab paika, et inimene kogeb ja seeläbi õpib kogu oma elu. Siinkohal tänud minu elukaaslasele Kadile, kes on mu kõrval kogu seda teekonda väga tugevalt mõjutanud ning aidanud oma terava taibu ja väljaütlemistega nii mõnegi teema ära lahendada. Märkimata ei saa jätta ka tema igakülgset panust sündmuste planeerimisel ja samuti kohapeal elluviimisel alates külaseltsi asutamise hetkest.

Kuidas on küla Teie arvates aja jooksul muutunud?

Esiteks on viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt muutunud Vainupea küla ligikaudu 250-liikmeline kogukond. Külas on pidevalt umbes 20 suitsu, varasemaga võrreldes umbes poole rohkem. Samaväärselt on kümne aastaga kasvanud külla sissekirjutatud inimeste arv, mis ulatub 50-ni. See on kogu vallas väga eeskujulik näitaja! Meil on palju uut külarahvast, kes on endale rajanud aastaringselt kohapeal elamiseks sobivad majad. Mitmed vanad olijad on Vainupea taasavastanud, käies järjest sagedamini oma suvekodudes ning kandes nüüd aedade ja hoonete eest hoolt. Eakam generatsioon võtab asja rahulikult ja hoiab rohkem omaette. Kogukonnasisese dünaamika tasakaalus hoidmine on kohati päris keeruline, kui mitte võimatu ülesanne. Erinev nägemus sellest, kuidas küla n-ö asja peaks ajama, on tuntavalt tajutav. See on muidugi igas eluvaldkonnas avalduv nähe, kuid kipub endalgi vahel ununema. Ajaloolises võtmes saab aga öelda, et Vainupea küla on kõigi raskuste ja murranguliste muutuste ja olude kiuste jäänud püsima.

Igasuguste ajalooliste asumite puhul on meeletu surve neid kaasajastada. Eelnev on igati mõistetav just püsivaks elukohaks vajalike tingimuste loomise ja rajamise võtmes. Vainupea puhul on minu jaoks kohati segadust tekitav miljööväärtuslikkuse mõiste, mida nii agaralt üritatakse kasutada, kuid seda vallavalitsuse või külarahva enda poolt ideede või tugevate väidetega sisustamata. Näiteks on üheks kuumaks teemaks uued hooned koos nende väljanägemise ja paiknemisega. Samuti kütab kirgi kallasradadele ligipääs – kohalikud näevad asja ühtmoodi, külalised jällegi teistpidi. Tundub, et kohati unustavad inimesed ära lugupidamise meie kõigi maa, piirkonna ajaloolise tausta ja põlvnemise ning ka teiste inimeste vastu. Meelevaldses tegevuses ei nähta vastuolu ning omad huvid kaaluvad paraku kogukonna kui terviku ühishuvi üles. Mingis mõttes on tänapäeval tegemist pöördelise ajaga, kus uus ja vana kohtuvad. Omalt poolt olen lootnud sisukate arutelude ja oluliste teemapüstitustega aidata kaasa kogukonnaliikmetevaheliste võimalike erimeelsuste lahendamisele.

Milline on küla tulevikuvisioon?

Usun, et Vainupea küla liigub täpselt sellises suunas, kuhu ta kogukonna nõul ja jõul liikuma peaks. Inimesed hoolivad oma kodu- ja suvituspaigast. Kõigile läheb väiksemal või suuremal määral korda see, mis ümberringi toimub. Sisimas loodan ja tahan väga, et seejuures säilib palju autentset, mis on praegu olemas ja annab Vainupeale oma näo. Ehk siis et võimalikult vähe tekib juurde inimkäe läbi sündinud muudatusi ning üldist urbaniseerumist: vaateid piiravaid ja ebaproportsionaalseid ehitisi, haljastuse meelevaldset ümberkujundamist, randades kivide liigutamist või siis kivise merepõhja puhastamist, niitude hooldamist rohelisteks murulappideks, külateede asfalteerimist ning kallasradadel liikumise piiramist. Külal ei ole enam ruumi kuhugi kasvada ehk nii tänase kogukonna kui ka uute võimalike tulijate jaoks on Vainupea piiritletud. Nõudlus ja huvi põhjarannikule suvemaja või kodu soetamise vastu on äratuntavalt suur. Eelnev seab tugeva surve uuele ehitustegevusele ja tervikuna küla kogukonna toimimisele.

Positiivsemas võtmes rääkides, siis kindlasti jätkub regulaarne külaseltsi tegevus ja kohapeal jääb külavanem oluliseks eestkõnelejaks ja -vedajaks. Jätkuvalt seistakse küla heakorra ning kabeli püsimajäämise eest. Rohkem inimesi hakkab aastaringselt kohapeal elama ning juurde tekib hulganisti püsielanikke. Küla keskus areneb ning taastatud saavad kunagised lautrikohad. Vainupea sadam tehakse korda ning taasavatakse. Kiire internet on kättesaadav kõigile Vainupea majapidamistele. Kaugemasse tulevikku vaadates võib olla täitunud unistus Vainupea-Toolse kergliiklustee ehitamisest ning piirkonda innovaatiliste toidu- ja pakiautomaatide võrgustiku rajamisest.