Vainupea kabel

Vainupea küla üheks sümboliks on kabel. Vainupea kabeli ajaloo kohta on täpsemalt kirjutanud Gustav Sandberg oma teoses „Mineviku mälestusi Haljala kihelkonnast“. Seal on ta välja toonud, et Vainupea abikiriku (kabeli) asutamise aeg on täpselt teadmata. Näiteks veel 1727. aastal kindlat kabelihoonet Vainupeal veel ei olnud ning jumalateenistusi peeti lageda taeva all. 1745. aasta visitatsiooni protokoll räägib aga juba Vainupea kabelist, mis oli arvatavasti puukabel. Tegemist oli ühega Haljala neljast abikirikust. Vanasti kuulus Haljala kihelkonda neli abikirikut: Toolse, Käsmu, Vainupea ja Pihlaspea.

1832. aastaks oli kabel sattunud lagunemisohtu ja vajas suuremat remonti. Selleks paluti luba Eesti Evangeeliumi Luteriusu Konsistooriumilt. 19. sajandi lõpus, kui vana puukabel oli juba suures osas lagunenud, algatas Aaspere ja Sauste mõisnik, Eestimaa rüütelkonna viimane peamees parun Eduard von Dellingshausen Vainupeale uue paekivist pühakoja ehitust. Arhitekt Rudolf von Engelhardti projektjoonis on pärit aastast 1887. Historitsistlikus laadis kirikumõõtu Vainupea Johannese kabelit ehitati aastail 1888-1893. Kõige viletsamas seisukorras oli kabeli torn. 1888. aastal rajati puukabeli lääneküljele massiivne kivist kuuetahuline torn ning aastatel 1891-1893 ehitati vana pikihoone kohale paekivist äsjarajatud torni külge kõrgete ümarkaarakende ja polügonaalse kooriosaga uus paekivist kabelihoone. Nii sai vanast puukabelist kahekordse parandustöö läbi uus kivikabel. Stiilselt ja rikkalikult sisustatud jumalakoja pühitsemispäevaks sai jaagupipäev 1893. aastal. Uues kabelis oli 100 istekohta, altaripilt merehädas Peetrusest ( pealkirjaga „Issand, aita meid, meie läheme hukka“), nelja registriga orel, kaks kroonlühtrit, Poola hõbedast armulauariistad ning purjeka mudel kapten Parnaulilt Eisma külast. Jumalateenistusi hakati Vainupea kabelis pidama neli korda aastas.

1948. aastal aga pühakoda suleti, misjärel kabelit rüüstati. 1980. aastate alguses jäid kabeliuksed lahti, teenistusi ei peetud enam ammu. Keegi kabelist ei hoolinud. Kõik, mis oli vähegi väärtuslik, varastati ära ning isegi kabeli uksed viidi minema. Kabel hakkas lagunema. Tänu tolleaegsele Muinsuskaitse liikmele Kalju Langsepale, filmimees Peeter Toomingale ja Teedevalitsuse juhatajale Valentin Transtokile päästeti kaunis kabel ja selle taasavamine toimus 23. septembril 1989. aastal. Oma osa andsid kabeli korrastamisse ka kohalikud ja kõik teised, kellele olid armsad nii Vainupea kui ka kabel.

Kaotsi läinud altarimaali asemele telliti annetajate kaasabil kabelile 2011. aastal unikaalne sakraaltaies – Anu Raua gobeläänvaip “Armu­aeg“. Vainupea kabeli altarigobelään ongi Anu Raua sõnul pühendatud nii tema eakale ema­le, Valdur Liivile kui ka kõigile teistele inimestele. “Et me oskaksime väärtustada iga hetke ja kohtu­mist, oskaksime huvitavalt elada, et täita oma liivakella parima kraamiga,” mõtestas tekstiilikunstnik lahti altari­gobelääni tähendust. Anu Raud on eesti tekstiilikunstnik, kes on loonud eesti etnograafilisele päran­dile toetuvaid põimtehnikas vaipu. Gobeläänist hakati üldse mõtlema seetõttu, et kunagi kabelis olnud altari­maal oli teadmata kadunud, ka selle saatus pole teada. “Proovisime kaua aega selle jälgi ajada. Aga ühel päeval sai selgeks, et kui see altarimaal peakski kuskil alles olema, on seda võimatu kätte saada,” märkis Valdur Liiv, kellel ei ole altarimaalist ka ühtegi pilti. Ta teab vaid seda, et altarimaali autoriks pol­nud ükski kuulus autor. Vaiba valmimisega sai teoks Valdur Liivi unistus, et kadunud altarimaali asemel oleks gobeläänvaip. Tornikell on norrakate Gunn ja Arne Sandvigi kingitus. Vana oreli asemel on digiklaver ja ka altar on uus.

2012. aastal juhtus ime ja aastakümnete eest varastatud, Saksa meistri Richteri maali järgi valminud taies leiti Tallinnast Pelgulinnast ühe maja pööningult. Tallinna Jaani kogudus lasi maali restaureerida Hilkka Hiiopil, kes on ka Kaarli kiriku altarimaali pearestauraator, ja see on eksponeeritud Tallinna Jaani kiri­kus lõunapoolsel seinal. Kohalik kogukond (Vihula valla külade arengukoja eestvedamisel), kes oma kuna­gist altarimaali armsaks pidas, lasi sellest teha fotokoopia. Vainupea kabelis presenteeriti aastaid ka laevamudelit – kaljas – kingituseks kahe pere, Markini ja Vilu, poolt. Viimane aga varastati 2016. aasta kevadel. Kabeli laest ripub Aadu Luukase poolt kingitud lühter.

2009. aastal toimusid Vainupea kabelis filmivõtted norrakate filmi "Kuradisaare kuningas" jaoks. 2015. aasta sügisel toimusid Vainupea kabelis põnevusseriaali "Kuum jälg" ühe episoodi filmimised. Eetrisse jõudis see 2016. aasta kevadel. Dokumentaalse hõnguga põnevusseriaal „Kuum jälg“ taaslavastas tõestisündinud mõrva-uurimised, mis on raputanud Eesti avalikkust ja muutnud Eesti kriminalistika ajalugu! Erinevatel kümnenditel aset leidvad lood põhinesid reaalsetel juurdlustoimikutel, tunnistajate ütlustel, kohtumaterjalidel ja muudel dokumentaalsetel allikatel. Iga episood keskendus ühele loole, kõik need on mingil moel märgilised ka Eesti kriminalistika ajaloos. Millise juhtumi juures kasutati kurjategija tabamiseks esimest korda televisiooni abi? Hüpnoosi? Elavat peibutist? Viimaste aastakümnete kuulsaimad roimajuhtumid on kohtutoimikute põhjal telesarjaks kirjutanud Indrek Hargla. Tegelasi kehastasid paljud tippnäitlejad, sh Rein Oja, Merle Palmiste, Pääru Oja jpt. Sarja läbivaks jutustajaks on Martin Veinmann.

Täna kannab pühakoja eest hoolt Vainupea küla selts, kes on kavandanud mitmeid kabeli remondi- ja renoveerimistöid. 2014. ja 2015. aastal õnnestus külaseltsil juba ka esimesed tööd teostada: sh parendati kabeli katust, vahetati välja torni luugid, värviti kabeli läänepoolne sein ja akende seinad, korrastati kogu kabeli põrand ning vahetati seejuures täies osas välja altari põrand. 2016. aasta suvel paigaldati kabeli uksele sepistatud lukustatav metallvärav. Töö teostas sepp Heigo Jelle. Kabelis korraldatakse täna nii kiriklikke talitusi kui ka kontserte ja külaseltsi koosviibimisi. Jumalateenistusi on Vainupea kabelis läbi viinud Avo Kiir, Tõnu Taremaa, Tarmo Linnas, Ahti Bachblum jt.