Kaunis koht on Vainupea – M-L. Kalvik*

Üks laine põhja poolt tulema hakkab
peatub Vaindlool, saab Uhtjul hoogu takka.
Majaka järgi siis kurssi rihib,
Vainupea randa end lõpuks sihib.
Süleleb kive ja puudutab liiva,
mööda joostes paategi riivab.

Kaunis koht on Vainupea,

Mis on siin erilist, mis on head?
Sihvakad männid, metsade vaikus;
samblaid, seeni ja marjade maiku-
Rännuteedeks ristuvad rajad
jõuda võib sinna, kuhu iganes vaja.

Silmitsi merega sadam ja kabel;

Siin ja seal mõni võrguvahe.
Ammusest ajast siin on seilanud laevu,
kaupa on tehtud ja tüdrukuid kaedud.
Kangeid kalureid praegugi leidub
võrgud kel vee all alati peidus.

See kõik on vist see, miks siin elada tahaks.
Või lihtsalt tulla ning aeg võtta maha.
Kuid on muidki põhjusi tagasi tulla
et aastaringselt nendega koos olla,
kes kanged, töökad ning alati hooles;
silme ja südamega kasvanud mere poole.

* 2003. aasta juubelisündmuste raames kirjutatud Vainupea küla laul. Sõnad M-L. Kalvik ja viis Ahti Bachblum.

Vainupea vainu peal – L. Pärtel

Siin metsamees kuulatab
mändide müha.
Seal lillerikka kääpa varjus
Olli talu ema.
Siin Tõnud-Jaanid, kogu nende sugu.
Kolm põlvkonda kõik.
Siin algas ja ka lõppes
nende sugupuu lugu –
Neid üksikuid vaid kiviristil vaen. Kuid kõigile siin
puhkajaile
kummardun –
ja austust neile loen.
Suurt valu on emasüda uhkand
sest nooruski siin kalmu varjus puhkab.
Ka vanad kaptenidki magavad siin
paljude merd kündnud meestega.
Ja ometi nii väikene
kui kämbla laiune
on
Vainupea vainu pealine.
Tundkem siis imelist hurma,
mõelgem elu ja surma
valitsejale –
Kandku ka tuulekohin – meremüha
armastust –
Kandku armastust ja austust
esiisade kalmudelt nende järglasteni.